Võõrad kipuvad omal käel lastekodulaste elu korraldama

Lisatud 11. märts 2016

elva-asenduskodu-juht-gerda-kiipli-hiir-utleb-et-asenduskodu-juhid-pea-73920507Teele Tammeorg, teele.tammeorg@epl.ee

Eesti Päevaleht

Lastekodulaste ja kasuperede kokkuviimiseks läheb kahe aasta pärast tööle eraldi register. Teisalt on lastekodud hädas olnud „heategijatega”, kellel on lastega mängimas käies tekkinud soov laps perre võtta. Asi ei ole käinud reeglite järgi, mistõttu tuleb sageli ette laste edasitagasi viimist.

Margit Leet on oma kolm last üles kasvatanud. Mõne aasta eest tundis ta, et on valmis veel ühe lapse perre võtma. Leet võttis ühendust mitme Lõuna-Eesti maavalitsusega ja andis teada, et on valmis olema 10–14-aastase lapse, soovitavalt tüdruku hooldaja. Seejärel läks ta oma elukoha lastekaitsetöötaja jutule. „Ta ütles otse, et meie piirkonnast last anda ei taha, sest laste vanemad olevat probleemsed ning võivad jääda meie peret kollitama ja vaevama. Ta seletas selle ilusti lahti, mul ei tekkinud mingit tõrget,” meenutab Leet.

Asenduskodu ei saa ka midagi lubada – tal puudub selleks juriidiline pädevus.

Ühe maavalitsuse töötaja aga soovitas hakata helistama otse lastekodudesse ja omavalitsustesse, kus on lastekodud. Teise maavalitsuse kaudu sai Leet teada kahest lapsest. Neist esimese peresse paigutamise vastu oli bioloogiline ema, teine laps oli aga puudega. Leet, kellel juba on puudega lapse kasvatamise kogemus, teadis, et ei jaksa sellise katsumusega uuesti silmitsi seista. „Mujalt tuli standardvastus: saadame teie kontaktid edasi. Siis saabus kaks aastat vaikust,” ütleb Leet. „Mitte keegi ei tunne minu kui potentsiaalse kasuvanema vastu huvi.”

Leet on üks kümmekonnast, kes tundis möödunud nädalal eetrisse läinud „Pealtnägija” saates ära oma probleemi: asendus- ehk rahvakeeli lastekodudest ei ole lihtne lapsi perre kasvatada võtta. Veelgi enam: mõni usub, et lastekodudel on põhjust lapsi suisa kinni hoida.

Lastekodud ei saagi lapsi anda.

„See on täielik väärarusaam. Lastekodu ei saa lapsi anda ega andmata jätta,” rõhutab sotsiaalministeeriumi laste hoolekandepoliitika juht Signe Riisalo. „Asenduskodu ei saa ka midagi lubada – tal puudub selleks juriidiline pädevus. Kui asenduskodu on midagi lubanud või kui üksteisest on valesti aru saadud ja asenduskodu käitumist on tõlgendatud lubadusena, siis on see kindlasti viga. Küll aga peavad asenduskodud rohkem kontrollima, millist teavet laste kohta välja antakse ja keda üldse kokku lubatakse, sest ainult eestkostja ehk KOV otsustab, kus laps viibib, kellega suhtleb ja kellele antakse tema kohta teavet.”

Hoolduspere peaks olema läbinud tasuta koolituse, et end kasuvanema rolliks ette valmistada.”

Teisalt möönab Riisalo, et KOV-d, kus on perekonda vajavaid lapsi, ja võimalikud sobivad hoolduspered ei pruugi tõepoolest kokku saada ning see on probleem. Selle leevendamiseks käivitab ministeerium 2018. aastal üleriigilise registri, kus KOV-de lastekaitsetöötajad näevad, millised pered on end üles andnud. Peale selle saaks registrisse märkida ka perede taustakontrolli tulemused, materiaalsed võimalused jm vajaliku info, mille põhjal otsustada nende sobivuse üle. Lapsendajatele mõeldud sarnane register avatakse tuleval aastal.

Praegu võib KOV-sse pöörduda inimene, kes sooviks oma peres mõnd last kasvatada. „Pealtnägijast” tuntud MTÜ Igale Lapsele Pere juht Jane Snaith võib ise mõne KOV-ga ühendust võtta või küsib MTÜ-st infot hoopis lastekaitsetöötaja. Snaith palub üldiselt ka seda, et võimalik hoolduspere astuks MTÜ liikmeks.

Süsteem on kaootiline

Lastekaitsetöötajal on kohustus potentsiaalse hoolduspere tausta kontrollida, nende kodu külastada. Hoolduspere peaks olema läbinud tasuta koolituse, et end kasuvanema rolliks ette valmistada. Alles seejärel peab lastekaitsetöötaja vaatama, kas pere sobib lapsele. Ent Eesti Päevalehele on teada lugusid, mis näitavad, kui kaootiliselt võib lastekodulapse perre võtmine või temaga sideme loomine tegelikult käia.

Ühel hetkel ronis üks väike tüdruk Marile sülle. „Siis käis klõps ära.”

„Kuus aastat tagasi tundsin, et tahan kedagi aidata,” ütleb Ragne, kellel enda sõnul ei olnudki soovi lapsendada ega hoolduspereks hakata. Ta leidis Jane Snaithi MTÜ ja läks koos Snaithiga üht lastekodu külastama. „Tol hetkel ma ei läinudki selle eesmärgiga, et kellegi tugiisikuks hakata, vaid tahtsin lihtsalt teada, kuidas lastekodulapsed elavad,” meenutab Ragne. Talle hakkas silma üks väike vene keelt kõnelev tüdruk.

Lastekodu tollane juhataja andis talle loa tüdrukule edaspidi külla tulla ja Ragne käiski. Ragne kodu käis kontrollimas lastekaitsetöötaja ja tüdruk hakkas igal nädalavahetusel naisel kodus käima. Aasta pärast jõudis Ragne arusaamani, et tüdrukul on lastekodus järjest kehvem olla, ja ta hakkas läbirääkimisi pidama, et tüdrukule leitaks teine lastekodu. Kui esialgu tundus, et tema plaaniga ollakse nõus, siis hiljem oli vastus selge „ei”. Ragne hakkas lastekodus järjest vähem käima, praeguseks on ta tugiisiku lepingu lõpetanud, aga võtab tüdruku kõnesid vastu, kui too tahab talle helistada. „Ma ei jõudnud enam nendega võidelda,” ütleb Ragne.

Teadlik ja toetatud kasupere on lapsele ikkagi parem kui asutusepõhine teenus. Laps ei ole ette nähtud kasvama selles keskkonnas.”

Umbes viie aasta eest sattus ka Mari lastekodu külastama. Teisel korral võttis ta juba oma koerad ja koerapidajast sõbrad kaasa ja läks lastega mängima. Ühel hetkel ronis üks väike tüdruk talle sülle. „Siis käis klõps ära,” tunnistab Mari. Ta hakkas tüdrukuga mängimas käima. Kui lapse bioloogiliselt emalt vanemlikud õigused mõni aasta hiljem ära võeti, otsustas Mari, et tahab teda lapsendada. Ta läks lastekaitsetöötaja juurde, ent jutt oli lühike: see olevat halb mõte. Mari oli aga veendunud, et ametnik eksib – ta tundis last juba kaua, sai temaga hästi läbi, oli teda ka lastekodust välja viinud. Pärast paari kõnet lubas lastekaitsetöötaja Maril siiski tugiisikuks hakata ja Mari võttis tüdruku nädalavahetuseks enda juurde. „Vaatame, kuidas läheb, ütles ta mulle,” meenutab Mari ja lisab, et iga pühapäevaõhtune lahkuminek tähendas pisaraid. Kuid lastekaitsetöötajate kodukülastus läks Mari üllatuseks halvasti. „Lõpuks tuli eitav otsus ja selgitus: kahjuks selgus teie kodu kontrollides, et lapsel jääb privaatsusest puudu,” sõnab Mari. Ta on hiljem välja uurinud, kuhu peresse laps hooldada anti, ja teab ka seda, mitu päeva tagasi käis tüdruk lastekodus oma vendadel külas.

Eesti Päevaleht ei ole pädev hindama, kas üks või teine lapsesoovija sai eitava vastuse põhjendatult või mitte. Küll aga ilmneb, et täiskasvanud on saanud minna lastekodusse, näha lapsi ja koguda nende kohta infot. See on üks asjaolu, mis on nii lastekaitsjaid kui ka asenduskodude juhte reageerima pannud. „Suur osa asenduskodude juhte leiavad ja ka mina näen, et kõrvalisi isikuid, kes tahavad käia lastega mängimas, ei tohi asenduskodusse lubada,” ütleb SA Elva Perekodu juhataja Gerda KiipliHiir. „Tekib küsimus, kellele tegelikult head tehakse, kas lapsele või soovib täiskasvanu oma heateost saadavat head tunnet. Asutuse juhil peab olema selgroogu, et sellele „ei” öelda.”

jane-snaith-73920521

Kuid näha on ka maailmavaatelisi erinevusi. MTÜ Igale Lapsele Pere ja selle eestvedaja Jane Snaith on oma seljataha koondanud palju võimalikke kasuperesid, kes arvavad, et lapsed tuleb igal juhul peredesse saada. „Teadlik ja toetatud kasupere on lapsele ikkagi parem kui asutusepõhine teenus. Laps ei ole ette nähtud kasvama selles keskkonnas,” ütleb Snaith. „Need, keda mina tean, ei ole olnud suvalised pered. Siin peaksid riik, KOV-d ja asutused haarama kinni mõnest sellisest perest, võtma seda kui kingitud seemet ja hakkama seda kasvatama.” „Me ei otsi peredele lapsi,” rõhutab aga Riisalo. „Me otsime lastele peresid. Mitte laps ei pea sobima perele, vaid pere peab sobima lapsele. See on väärtustala, mida ükski sotsiaaltöötaja kunagi ei tohi ära unustada ja mida peavad mõistma ka pered.”

Kasuperedele vaja kontrolli ja selgemat vastust

MTÜ Oma Pere, mis peamiselt tegeleb küll lapsendajate nõustamisega, on seisukohal, et hooldusperesid tuleks ka senisest põhjalikumalt kontrollida, nagu käib asi lapsendajate puhul. „Nende perede puhul on ülioluline, et nad oleksid enne koolitatud ja võimalikult põhjalikult hinnatud,” märgib MTÜ juht Aire Nurm. „Tuleb aru saada sellest, et kui oled kasupere, siis võib bioloogiline vanem ühel päeval tagasi tulla ja lapse oma koju tagasi viia. Aga samal ajal pead olema valmis ka selleks, et kasvatad teda elu lõpuni. On oluline, et need otsused ei sünniks emotsioonide pealt.” Kui ka kasuperele teha pereuuring, mis on nõutav lapsendajate puhul, ja kehtiks kohustus vanemakoolitus enne lapse perre võtmist ka tegelikult läbida, on eitavaid otsuseid lihtsam esitada. Lastekaitsetöötaja kaalutlusõigus jätab ta otsuse tegemisel üksi, hindab Nurm.

Ja just arusaamatu eitava otsuse üle olid nõutud paljud „Pealtnägija” ja Eesti Päevalehega suhelnud naised. Signe Riisalo sotsiaalministeeriumist rõhutab, et otsus peab olema mõistetav, sest tegu on haldusotsusega. „Haldusotsusest tuleb isikut teavitada ja seda põhjendada. Kui isik ei ole haldusotsusega rahul, siis saab ta minna halduskohtusse ja selle vaidlustada. Sellisel juhul jäävad ära ka kõik need jutud ja kõhklused, et ma ei tea, miks mulle pole antud.”

Mis on mis?

Lapsendajapere

Lapse bioloogilistelt vanematelt on hooldusõigus täielikult ära võetud. Lapsendamise sooviga pere on pöördunud maavalitsusse, maavalitsus on teinud kodukülastuse ja pereuuringu, pärast lapse ja pere sobitamist otsustab kohus lapsendamise. Laps saab uue nime ja pere lapse hooldusõiguse. Lapsendamiste arv väheneb, sest 2010. aasta keskpaigas muutunud seaduse tõttu on vanematelt hooldusõiguse täielik äravõtmine keerukam kui varem. Laste õiguste seisukohast peetakse lapsendamist äärmuslikuks meetmeks, sest see muudab tuntavalt lapse identiteeti (nime ja vanemaid) ja see pole alati tema huvides.

Hoolduspere

Alternatiivne teenus asenduskodule, pere hooldab last lepingu alusel. Hooldusõigused on bioloogilisel vanemal sageli osaliselt alles, piiratud määral täidab eestkostja rolli KOV. Hoolduspere saab teha igapäevaotsuseid, näiteks millal laps magama läheb ja mida sööb, kuid KOV otsustab näiteks koolivaliku ja välismaareiside üle. 2014. aastal oli hooldusperes 216 last. Riigi soov on, et tekiksid professionaalsed pered, kellele makstakse teenuse eest töötasu.

Eestkostepere

2014. aastal oli 1331 last eestkosteperes, enamasti lähisugulaste juures. Eestkostja on lapse seaduslik esindaja, kuid tema otsustusõigus sõltub jällegi sellest, kas bioloogilise vanema õigused on piiratud, peatatud või ära võetud.

Tugiisik või -pere

Laps suhtleb ühe pere või isikuga, käib ajuti nende juures. Lastekodul on suurem roll tugiperede n-ö kureerimises. Eeldus on KOV nõusolek, isikule tuleb teha taustakontroll. Asenduskodu ja pere vahel sõlmitakse leping.

Asenduskodu

Rahvakeeli lastekodu. Kui lapse lähivõrgustikus ei ole sobivat eestkostjat, siis tuleb KOV-l valida asenduskodu või hoolduspere vahel. 2014. aastal oli 36 asenduskodus 1009 last. Riiklik suund on, et rohkem lapsi oleks hooldusperes.

http://epl.delfi.ee/news/eesti/voorad-kipuvad-omal-kael-lastekodulaste-elu-korraldama?id=73917107

Kontakt

Eesti Asenduskodu
Töötajate Liit
Telefon: 56 909 770
E-mail: info@eatl.ee
www.eatl.ee