Lastekodulapse lugu: “Ma ei taha enam ühtegi perekonda näha!”

Lisatud 29. nov. 2012

12aastane Maria* on oma lastekodus üks armsamaid lapsi. Ta on täpselt see ilus ja lokkidega tüdruk, keda Astrid Lindgreni “Hulkur Rasmuses” kõik lastekodu külastavad vanemad endale tahtsid. Ent oma koju ei saa teda enam kunagi keegi viia. “Ma ei taha näha enam ühtegi perekonda,” ütleb laps, keda on aastate jooksul väntsutatud edasi-tagasi hooldusperest hooldusperre ja siis ikka lastekodusse tagasi toodud.

Nii nagu sadadel teistel Eesti lastekodudes olevatel lastel, oli ka Maria vanematel alkoholiprobleem. Jõid nii ema kui isa ja lapsi oli peres kokku neli, nelja-aastane Maria oli üks keskmistest. Pärast seda, kui mudilased olid juba pikka aega täielikku hooletusse jäetud, jäid nad silma sotsiaaltöötajatele. Kõik neli last viidi turvakodusse, kus nad said kolm kuud korralikult süüa ja magada, enne kui nad tagasi vanematele usaldati. “Emale-isale antakse tihti teine võimalus, isegi kui nad seda võib-olla ei vääriks,” tõdeb Maria lastekodu juhataja Pille*. Maria vanemad olid ühed neist, kelle juurde poleks väikeseid lapsi tagasi viima pidanud — kõigest pool aastat hiljem eemaldati nüüd juba ka vägivalla all kannatanud lapsed uuesti vanemate juurest ja siis paigutati nad juba lastekodusse.

“Ta ei vasta meie ootustele… “

Poole aasta jooksul lapsendati Maria kaheaastane vend ja rohkem pole õde-vend omavahel kohtunud. Tollal veel neljane Maria leidis endale hoolduspere, kellel oli plaan tüdruk ka hiljem lapsendada. Ta sai uued vanemad ja uue kodu koos turvatundega, mida ta varem tunda polnud saanud. Seda kõike aga kõigest üheks aastaks. Täpselt aasta pärast Maria enda juurde võtmist toodi tüdruk lastekodusse tagasi. “Ta ei vasta meie ootustele,” oli kõik, mida nad lastekodu juhatajale ütlesid.

See, et laps ei vastavat ootustele on kusjuures üks levinumaid vabandusi, miks laps lastekodusse tagasi tuuakse. “Oodatakse perfektset lillelast, kes oleks lõputult viisakas ja tänulik,” räägib lastekodu Pille. “Inimesed ei mõista, et laps ei pea olema tänulik — ta on alles laps, kellel võib olla väga raske minevik. Ta on kodusoojuse juba ära teeninud, ta ei pea seda hakkama uuesti välja teenima. Vanemad ootavad, et laps oleks esimesest päevast peale ideaalne ja sõnakuulekas laps, keda nad endale igatsenud on, kuid see ei ole nii lihtne,” rõhutab naine. Väike Maria oli juba teist korda lastekodus tagasi — kaks perekonda olid talle kodu andnud ja selle siis käest võtnud. Kokku oli laps oma viieaastase elu jooksul kaotanud juba kaks kodu.

“Ta käitub imelikult!”

Vähem kui poole aasta pärast tekkisid uued huvilised. “Ma ju ütlesin, ta oli see blond lokiline tüdrukuke, keda kõik endale soovisid,” muigab Pille nukralt. “Taheti endale armsat tütart, kuid keegi ei arvestanud sellega, et ka ilusal väikesel tüdrukul võib olla hinges raske koorem kanda.” Uus perekond näis aga olevat paljutõotav — lisaks vanematele ja kodule sai Maria endale nüüd ka vanema õe ja venna. Maria läks esimesse klassi ja lõpetas selle kiitusega ning elu näis olevat selle väikese tüdruku jaoks paika loksunud. Ent oma teisel suvel uue perega, augustis pärast esimese klassi lõppu, sõitsid kasuvanemad Mariaga lastekodusse tagasi. “Mulle tundub, et tüdruk isegi ei teadnud, mis toimub,” räägib Pille. “Ma kardan, et talle isegi ei öeldud, et ta siia tagasi tuuakse, sest laps oli täielikus šokis, kui inimesed, kes olid talle juba kaks aastat perekonnaks olnud, ilma temata siit minema sõitsid.

“Ma olin nii vihane,” meenutab Pille. “Istusin siin samal diivanil, kui ma nende vanematega rääkisin ja ma imestan, et sel käetoel mu küünejälgi pole.” Vanemate meelest ei käitunud Maria sobivalt — laps olevat olnud väljakutsuv, tundnud liialt huvi oma seksuaalsuse vastu ja polevat ikka veel aru saanud, et peab end igal õhtul pesema. “Milline kaheksa-aastane peseb igal õhtul korralikult ilma meelde tuletamata hambaid või õuest tulles käsi Milline häiritud minevikuga laps ei käitu veidi teistmoodi kui laps, keda on kasvatatud kodus vati sees?” on Pille ärritunud. Jällegi olid vanemad seadnud lati kõrgele ja Maria ei suutnud sellest üle ronida.  Pille tõdeb, et ta õigupoolest ei teagi, mis see tegelik põhjus võis olla. Vanemate jutt olevat jätnud mulje, et selle kõige taga oli midagi muud, mida nad kas ei tahtnud või ei julgenud talle tunnistada.

“Ei mingit perekonda enam!”

Tüdruku šokk kestis veel pikalt. Ta hakkas täiskasvanute külge klammerduma. “Ta tuli kallistama ka väga ebasobivatel hetkedel, ta embused ja sülle ronimised olid kohati lausa lämmatavad. Maria võis valida endale lastekodust ühe täiskasvanu ja lakkamatult tema küljes rippuda ning mitte lahti lasta. Niivõrd väikeseks oli kulunud tema enesekindlus, nii vähe oli alles usaldust ja ehkki ta oli nüüd kindlas kohas, ei suutnud Maria end enam turvaliselt tunda. Ka koolis ei läinud tüdrukul enam kõige paremini — tal tekkisid suured õpiraskused ning mõne aja pärast oldi kasvatajad sunnitud ta teise kooli suunama. See oli aga parim, mis sel hetkel juhtuda sai — uues, täpselt poole väiksemas klassis, kohanes tüdruk ruttu. “Oli näha, et ta leidis lõpuks oma koha,” meenutab Pille. Tüdruk sulandus kollektiivi ja ehkki tal ei olnud lihtne kedagi usaldada, leidis ta ka paar head sõpra. Maria parim sõbranna elab aga temaga samas lastekodus. Tüdrukud jagavad isegi tuba ja on kasvatajate sõnul lahutamatud.

“Enam ei lähe ta ühegi pere juurde,” on Pille kindel. “Ta on selgelt öelnud, et tema ei taha enam mingi perekonda ja eelistab jääda lastekodusse. Kui nüüd aus olla, siis… ega ma teda enam kellelegi ei annaks ka!”

*nimed muudetud

 

www.delfi.ee

Kontakt

Eesti Asenduskodu
Töötajate Liit
Telefon: 56 909 770
E-mail: info@eatl.ee
www.eatl.ee