Lastekodu pereema: ma ei käi lastekodus tööl, tulen siia kui teise koju ja oma laste juurde!

Lisatud 16. dets. 2012

Naistekas on Jõulusoovide puu heategevusprojekti raames kirjutanud mitmeid dramaatilisi lugusid lastekodulastest. Kahjuks ongi nii, et tavaliselt jõuavad lastekodulood avalikkuse ette siis, kui rääkida on mõni traagiline või suisa õudne lugu. Seekord aga kirjutame hoopis ühest haldjast ristiemast, kes vanemliku hoolitsuseta jäänud laste eest igapäevaselt hoolt kannab ja annab oma parima selleks, et ka nemad saaksid tunda hellust, armastust ja kodutunnet.

Tallinna Lastekodu Maarjamäe keskuses on neljapäeva hommikul vaikne ja rahulik. Peremajades põlevad tuled ja iga maja juures on näha jalajälgi, mis ukse juurest väravani suunduvad. Lapsed on läinud lasteaeda või kooli ja pereemad, kes koju jäid, teevad nüüd süüa, koristavad või ehivad maja jõuludeks. Pereema Marika kasutab vähest vaba aega uute kardinate õmblemiseks. “Mulle meeldib kodus olla, koduste asjadega tegeleda ja kaunistada. Tahtsin teha kardinad ja voodikatted ühtemoodi,” ütleb ta. Koduse elu nautimine ja sellest puudust tundmine olidki üheks ajendiks, miks Marika, kes on teinud ka tavalist kontoritööd, otsustas 15 aastat tagasi teha elus kannapöörde ja kontorikostüümist mõneks ajaks loobuda. Tuttava eeskujul läks ta tööle Keila SOS lastekülasse vanemliku hoolitsuseta lastele toeks olema. Seitse aastat oli ta seal peretädiks. Pereema ja peretädi vahe lastekülades on see, et pereema elab suurema osa ajast peremajas koos lastega ja ongi neile ema eest. Peretädi on emal abiks ja võtab tema kohustused üle ema puhkepäevade ajal. Kui tihti emad puhkavad, on erinev. Marika näiteks ütles, et tema on teinud ka kolmenädalasi vahetusi, tavaliselt on ta “ametis” 10 päeva ja siis 3-5 päeva puhkusel. “Puhkan ikka nii, et lapsed ei jõuaks mind ära unustada,” naljatab Marika. Peremaja hoone ise ei erine tegelikult mitte kuidagi tavalisest kodust — see on soe ja hubane, igal lapsel ja ka emal on oma tuba, maja on korras ja hoolitsetud, pereema valmistatud toit laual.

Ema või kasvataja? Ikka ema!

Marika on üks kümnest pereemast, kes Maarjamäe keskuses laste eest hoolitseb ja püüab oma kasvandikele pakkuda just seda, millest need lapsed enim puudust tunnevad — emaarmastust, kindlat kätt ja teadmist, et neil on koht, kuhu tulla ja kus neid oodatakse. Praegu on Marika Maarjamäel emaks kuuele lapsele, kellest kõige noorem kümnene ja vanim juba täisealine. Oma kaks bioloogilist last on ta juba oma elu peale saatnud ning nemad on Marikast ka vanaema teinud. Nii et naisel on ette näidata aukartustäratav lastehulk — kaks bioloogilist last, viis lapselast, kuus “kodu“last ja suured, kes on lastekodust tema käe alt juba oma elu peale läinud. Marika nimetab neid kõiki lasteks ja kinnitab, et süda valutab või hõiskab sees võrdselt nii “päris” kui “kodu“laste õnnestumiste ja ebaõnnestumiste peale. Just see teeb Marikast unelmate pereema — ta ei hoia tööd ja eraelu rangelt lahus, hoopis vastupidi. Tema bioloogilised lapsed tunnevad kõiki tema endiseid ja praeguseid kasvandikke, lastekodulapsed käivad Marikal külas, oma lapsed astuvad aeg-ajalt perekodust läbi, koos käiakse sportimas, ekskursioonidel, üritustel. Ema kinnitab, et tal ei ole kodust Maarjamäe poole teele asudes kunagi tunnet, nagu ta tuleks tööle. Ta tuleb oma teise kodusse ja oma teiste laste juurde.

Elu nagu tavalises peres

Vanim tüdruk Marika peres on Maarjamäel olnud selle avamisest saati, juba 10 aastat. Kõige värskem liige saabus Maarjamäele kaks nädalat tagasi. Marika ütleb naljatades, et väiksena tema juurde jõudnud lapsi on ta saanud oma käe järgi kasvatada ja nendega on ta tõesti väga lähedaseks saanud. Teismelistel, läheb uue elukorralduse, uute reeglite ja nõudmistega harjumine muidugi natuke raskemalt. “Kui laps väiksena tuleb, siis ta arvestab minuga, ta õpib minult palju. Minu pere lapsed teavad, mis mulle ei meeldi ning saavad aru, kui ma olen väsinud või tuju on kehv. Seetõttu ei ole meie siinne pere mitte kuidagi erinev täiesti tavalisest perest,” kinnitab ta. Kuna lapsed on olnud Marikaga juba nii pikalt, tunneb ta neid nagu oma kuut sõrme (lapsi on ju kuus). See on just paras arv, et jõuaks igaühega ka inividuaalselt tegeleda, kinnitab ema.  Ta püüab leida aega iga lapse jaoks eraldi ning lapsed hindavad ja ootavad väga neid momente, kui saab emaga poodi või jalgrattasõidule minna. Tõenäoliselt seetõttu ei olegi peres ette tulnud ka suuremaid arusaamatusi, keegi pole jooksu pannud ja koolis saavad kõik lapsed kenasti hakkama.

Muidugi ei ole elu peremajas ainult lust ja lillepidu. Väsib ema, väsivad lapsed. Loomulikult saab ema vahel pahaseks, muidugi on tal õigus olla väsinud ja valutada pead. Marika teab, et laste eest ei ole mõtet oma emotsioone varjata, nad tajuvad nagunii, kui midagi on valesti. Ta läheb siis oma tuppa, paneb ukse kinni ja palub rahu. Mõnikord käiakse siis piilumas, kas emal on juba parem või saadetakse ukse alt kirjakesi. Samuti on Marika leppinud laste tujude ja emotsioonidega. Neilgi on õigus mõnikord lollitada, mõnikord pättusi teha, kurb olla ja nutta. Siis võtab ema lapse kaissu, teeb pai ja lohutab ning koos saadakse murest üle. Abiks on ka perekodu õed ja vennad, kellega lapsed on harjunud.

“Sinu peale paistku päike, teiste peale paistku pilv!”

“Kui ma siia tööle tulin, ütlesin lastele kohe, et te ei pea mind emaks kutsuma. Teil on kõikidel oma emad olemas, te teate neid, mina olen Marika ja rohkem teie sõbra eest. Kui teised lapsed on eesnimega rohkem harjunud, siis kõige väiksem tüdruk praegu ise tahab mind emaks kutsuda. Ta oma ema ei tunne ja ühtegi lähedast tal pole ja talle on seda vist vaja,” räägib naine.

“Aga ega see sõna mulle väga midagi tähenda. Nad näitavad seda, kuidas nad minusse suhtuvad, teistmoodi.” Marika toob oma toast suure hunniku laste kirju ja joonistusi, pea kõigile peale kirjutatud kallis ema, kallile emale, oled mulle armas, oled mulle väga tähtis, ilusat päeva ja teisi armsaid soove. Nii väljendavad suuremad ja väiksemad lapsed armastust tema vastu. Eriti hästi on Marikale meelde jäänud ühe poisi luuletus: “Sinu peale paistku päike, teiste peale paistku pilv!” Ema hoiab sellised kirjad alati alles. Ja kui temalt küsida, mis ühele pereemale jõudu annab, et emotsionaalselt nii raskes ametis vastu pidada, vaatab ta just sellele kirjadehunnikule: “Eks ikka needsamad asjad, mis igale emale rõõmu valmistavad. Laste edu. Ma tunnen heameelt, kui mu lastel läheb hästi ja kui need lapsed, kes on mu juurest ära läinud, saavad oma eluga hästi hakkama ning hoiavad mind oma käekäiguga kursis!”

Hoolimata sellest, et suurema osa oma ajast elab Marika Maarjamäel ja kannab suure pere eest hoolt, ei ole ta kunagi tundnud, et pärast puhkust ta ei taha tagasi tulla. Ta tuleb, sära silmis ja naeratus suul, sest ta teab, et lapsed ootavad teda. “Lapsed hoiavad mind noorena! Ma tean, et minuvanustel vanaemadel juba siit valutab ja sealt valutab, aga mina tunnen end jätkuvalt noore ja energilisena. Olen neile selle eest väga tänulik,” kiidab pereema.

Meie jutuajamise jooksul on kuuest lapsest kaks juba koolist koju jõudnud. Nüüd algab pereemal kiire aeg — vaja lastele lõunat valmistada, jälgida, et kõigil oleks õpitud, aidata, kui vaja, uurida, kuidas nende päev on läinud, saata nad huviringidesse ja trennidesse, panna õhtuks söök hakkama ja lõpuks jälgida, et kõik õigel ajal magama saaks. Ema päev lõpeb alles siis, kui majas on rahu ja vaikus ning algab uuesti järgmise päeva hommikul, kui kooli- ja lasteaialastele on vaja puder valmis keeta, nad seejärel riidesse seada ning teele saata.

www.delfi.ee

SEB Heategevusfondi ja Delfi jõulusoovide puule on jäänud veel vaid asenduskodude kingisoovid. Anna sinagi oma panus, et kõikide vanemliku hoolitsuseta laste ja asenduskodude soovid saaksid täidetud! Vaata lisaks:  http://www.delfi.ee/z/joulupuu/

Kontakt

Eesti Asenduskodu
Töötajate Liit
Telefon: 56 909 770
E-mail: info@eatl.ee
www.eatl.ee