Kas kasuperede liikumine on jõudnud ummikseisu?

Lisatud 25. apr. 2011

Postimees: 25. aprill 2011

Kasupere peaks vanemliku hoolitsuseta lapsele olema parem võimalus kui lastekodu, kuid alati see nii pole. On nii eksperte kui kasuvanemaid, kes möönavad, et senine süsteem on ummikusse jooksnud. Puudub toimiv tugisüsteem ja korralik järelevalve.

Selle loo eellugu jääb viie-kuue aasta taha. Sattusime kasuperede liidu juhi Malle Kobiniga rääkima, kui keerulisi lapsi võib kasuperesse sattuda ja ta tõi näiteks oma peres kasvava teismelise tüdruku. Rääkis telefonis pikalt oma kasulapsest ja tema probleemidest. Sain aru, et tüdruk, kellest kolmandas isikus jutt käib, istub sealsamas kõrval. Jutt ei olnud ilus ja sellest jäi kummitama küsimus: kui kasuema lapsest võõrale inimesele nii halvasti räägib, miks laps üldse tema peres on? Veelgi enam: vestja oli ju sisuliselt esikasuvanem, kasuvanemaid ühendava liidu juht.Lugu jäi toona kirjutamata, aga tundmatu tüdruk püsis meeles. Tüdruk elas peres ligi kümme aastat, aga aasta tagasi leping peaaegu täiskasvanud tüdrukuga lõpetati ja ta elab nüüd SOS-lasteküla noortekodus. Ühist elu kasuperes meenutavad nii kasuema kui kasutütar õudusloona.

Hiljuti jäi ühes telesaates silma ja eriti kõrva üks teine kasuema, kes oma kasulastest rääkides kirjeldas väga värvikalt nende kriminaalseid bioloogilisi vanemaid. Jutt jahmatas. Kas nii ikka võib? Kas nende laste puhul ei peagi delikaatseid isikuandmeid arvestama?

Helistasin järgmisel päeval sotsiaalministeeriumi ametnikule Elmet Puhmile, ainukesele ametnikule, kes riigi kõrgeimal tasemel vastutab vanemliku hooleta laste hooldamise korraldamise eest. Tõsi, õnneks on sotsiaalministeeriumis nüüd ka laste ja perede osakond, kellesse puutuvad ka vanemliku hoolitsuseta lapsed. Puhm ohkas telesaatest kuuldes ja vastas, et nii tõepoolest ei tohiks kasulastest kõnelda.
Samal ajal ilmusid uudised esimeste lastekodude peremajade kerkimise kohta ja kohe leidus küsijaid, miks arendatakse peremaju, selle asemel et otsida juurde kasuperesid. Idee järgi peaks ju viie aasta pärast enamik vanemliku hooleta lapsi elama peredes.

Elmet Puhm märkis, et peremajad ei pea olema asendus- ehk lastekodude laiendused. Eriti tore oleks, kui leiduks perekondi, kes sooviksid neisse peremajadesse kolida ja hakata professionaalseteks kasuvanemateks. Kust need vanemad peaksid tulema? Võimalikke kasuperesid loetakse Eestis 300–400 kanti, tegelikult on kasulapsi 287 peres. Kasuperede liit küsis hiljuti, milleks on riik kulutanud alates 2000. aastast suuri summasid hoopis suurema hulga võimalike kasuvanemate koolitusele, kui neist nii vähesed on lapsi võtnud.

Eestis on hulk inimesi, kes vanemliku hooleta laste elu korraldavad, ja enamik mõistab, et tervikuna ei toimi see heal, hoolivale ühiskonnale paslikul tasemel.

Mida on teinud kasuperede liit? Mitu aastat on riik maksnud liidule toetust, et enamikus maakondades saaksid tegutseda liidu leitud tugiisikud. Suviti on korraldatud meeldejäävaid suvekoole. Paraku ei ole liidust saanud riigile head koostööpartnerit. Miks ometi? Selle pärimise peale jäid kõik Postimehega rääkinud hakatuseks vait ja otsisid pikalt õigeid sõnu.

«Mina olen pessimist, et ministeeriumi poolelt midagi liigub,» ütles liidu juht Kobin.

«Loodame, et koostööst saab asja,» jättis ministeeriumi ametnik Puhm ukse lahti.

Pikkade jutuajamiste järel hakkas kooruma, et suhtlemise muudab keeruliseks liidu juhatuse, õigemini Malle Kobina äge isiksus. Tal olevat liiga kindlad seisukohad. Aga kaugeltki kõigi seisukohtadega ei saa ei ministeeriumiametnik, lastekaitsjad ega ka SOS lasteküla inimesed nõus olla.

«Psühholoog ütles mulle, et kasulaps peab peres A ja O olema, aga tegelikult peaks teistmoodi vaatama: pere peab jääma toimima, kasulaps ei tohiks tulla peret lammutama ega tekitama perele täiendavaid probleeme,» ütleb Kobin. Teised, kellega Postimees rääkis, kinnitasid, et muutusi on vaja just selles arusaamas: kasupere on lapse jaoks, mitte vastupidi.

Paraku levib ka arusaam, et kasupereks hakkamine võib olla üsna hea äriplaan: hooldusperele maksab riik iga lapse eest kuus 168 eurot ja leidub kohalikke omavalitsusi, kes lisavad omalt poolt sellele kolmandiku või isegi sama suure summa.

Kui tegu on professionaalse hooldusperega, ei ole need summad suured, võrreldes asenduskodudega, kuhu riik kulutab iga lapse peale mitu korda rohkem raha. Puhmi sõnul saab ametlikult professionaalseks hoolduspereks nimetada vaid ühte peret, kuigi paljud võiksid sellele pretendeerida.

Kasuperede liidu esimene juht Andres Siplane arvas, et nn normaalsed pered ei hakka kasuperedeks. «Nad [kasuvanemad] on idealistid ja sageli professionaalse suhtumisega,» kiitis Siplane, aga lisas, et on ka väga imelikke peresid, kuhu poleks pidanud lapsi andma. «Küsimus on eelkõige lastes, et nende arenguvõimalused realiseeruks ja nad saaksid kasvada tasakaalukas keskkonnas. Paraku ei tegele riik pärast lapse kasuperre andmist temaga piisavalt,» oli Siplane kriitiline.

SOS-lastekülas kasvanud, nüüd aga ise seal töötav ja oma saatusekaaslaste heaks tegutsev Meelis Kukk asutas hiljuti koos ühe Harjumaa kasuperega Tallinna ja Harjumaa kasuperede liidu. Ainult kohalike organisatsioonide kaudu on võimalik üle-eestilisse liitu kuuluda.

Kukk oli pärast esimest kasuperede liidu koosolekut parajas šokis: ta ei kujutanud ette, et kasuvanemad võivad oma kasulastest üksteisele nii palju halba rääkida. Ta on siiski veendunud, et selline suhtumine puudutab vaid üksikuid, sest teab palju tõeliselt hoolivaid hooldusperesid kõikjal Eestis.

Murelik on kasuperede liidu praeguse seisu pärast liidu esimene juht Siplane. «Kasuperede liidu potentsiaal on realiseerimata,» ütles ta, aga lisas, et ka ministeerium on suhteliselt passiivne olnud. «Suure osa lastekaitsest peaks tõstma riiklikule tasandile, ja seda tegevust peaks korraldama ühest punktist – kasuperede ja vanemliku hooleta lastega võiks üle Eesti tegeleda 10–20 inimest,» ütles Siplane.

Riik ei tea, mis riigi hoolel lastest tulevikus saab

1990. aastate algul ühena esimestest kasupereks hakanud ja kasuperede liikumise algatanud Tartu Ülikooli Pärnu kolledži lektori Valter Parve sõnul ei ole eriti uuritud, kuidas on elus läinud vanemliku hooleta lastel, kes on kasvanud kas asenduskodus või kasuperes. «Varjupaik või asenduskodu on ilusam kui päriskodu ja lastel on kõht täis, kuid kasvatuse kvaliteedi põhiline näitaja on eluks ettevalmistus, mille kohta me ei tea peaaegu midagi,» lausus Parve.

«Riik võtab lapsevanema rolli üle, aga keegi ei kontrolli, kas riik lapse kasvamist korraldades sellega ka hakkama saab,» oli kriitiline ka kasuperede liidu esimene juht Andres Siplane. «Liiga palju vanemliku hooleta lastest on hiljem sattunud hullumajja või vanglasse ega saa elus hakkama.»

Sotsiaalministeeriumi nõunik Elmet Puhm tõdes, et vanemliku hooleta laste elu korraldamine lonkab. Pole kasuvanemate üleriigilist registrit, pole korralikku kasuvanemate tugisüsteemi ja tegelikult pole ka plaani, kuidas vähendada lastekodulaste hulka miinimumini. Puhm lisas siiski lootusrikkalt, et viimasel ajal on tekkinud ka riigijuhtidel huvi vanemliku hooleta laste teemaga lõpuks tõsiselt tegelema hakata.

Ei Valter Parve ega ka teised arva, et vanemliku hooleta laste eest hoolitsemiseks peaks riik raha juurde andma – aastas kulub asenduskodude ülalpidamiseks ning kasu- ja eestkostelaste toetuseks 13 miljonit eurot. Pigem peaks selle raha teistmoodi ja laste tulevikku silmas pidades jagama. Aga enne seda peab saama selgeks, kuidas üldse edasi liikuda.

Küsimusele, kuidas hoolitseda vanemliku hooleta laste eest, et neist kasvaksid tublid inimesed, otsitakse vastust mitmes organisatsioonis.

MTÜ Oma Pere ja SOS-lasteküla on avaldanud soovi aidata luua üle-eestiline tugisüsteem vanemliku hooleta lastele ning peredele, kes lapsed enda hoole alla võtavad. Oma Pere asutasid hea tahte alusel eraisikud, et toetada eelkõige lapsendamissooviga inimesi, kuid nüüd on nende tegevus laienenud ka kasuperedele.

Nende eestvõttel hakkab juba mais tegutsema mentorite võrk ja viies linnas alustavad tööd nõustamiskeskused. «On vaja, et keegi toetaks peresid, kus kasvavad mittebioloogilised lapsed – ootamatusi tuleb alati ette ja keerulisi probleeme saavad aidata lahendada just niisugustele lastele ja peredele spetsialiseerunud abistajad,» rääkis Oma Pere tegevjuht Sigrid Petoffer.

SOS-lasteküla ei ole nii konkreetsete sammudeni jõudnud, aga on mõelnud, mida kõike on vaja, et vanemliku hooleta lastega suudetaks ka Eestis eelkõige lapse tulevikule mõeldes süsteemselt tegeleda.

Küsimusi on palju: milline peaks hoolitsus olema, millised on hoolitsuse standardid, kuidas korraldada järelevalvet hoolitsejate üle, kuidas kasuperesid ja ka lastekodutöötajaid paremini koolitada. Peamine aga: kuidas panna ühiskonda suhtuma vanemliku hoolduseta lastesse ja kasuperedesse teistmoodi kui seni.

 

Kontakt

Eesti Asenduskodu
Töötajate Liit
Telefon: 56 909 770
E-mail: info@eatl.ee
www.eatl.ee