Meie Evel uus näitus
Kolledži vallutasid kummalised olevused
Tartu ülikooli Pärnu kolledži raamatukogus on end sisse seadnud kümned veidrad tegelased, kes piiluvad riiulitel, päevitavad aknalaual ja ronivad seintel.
Redeleil turnivad paljad poisid, aknalaua peal kasvavate taimede vahel võib märgata kummalisi linde ja kalu. Põrandal veavad päkapikud linnukujulist puuri, kus mediteerib nende kaaslane. Teise puuri on tulnukad vangistanud veel ühe hirmunud päkapiku.
Ühes nurgas mängib frakis muusik klaverit, ümberringi graatsilistes poosides baleriinid. Akna peal tinistab kitarri õnnelik hipipaar ja raamatute vahelt varitsevad lugejaid heasüdamlikud draakonid.
Fantaasiarikaste villanukkude autor, hobikunstnik Eve Reinväli on vildist olevusi välja võlunud juba kümme aastat. Reinväli alustas lihtsate loomakeste ja nukkudega, mis said mängukannideks tütardele. Nüüd on lapsed suureks kasvanud ja nende ema jõudnud keerulisemate tegelaste viltimiseni.
“Mõni töö siin näitusel on seitse–kaheksa aastat vana ja hoopis erinev neist, mida praegu teen,” tõdes Reinväli. “Lastepärased nukud on siiani mängitavad. Tütre nukkude pealt näen, et tugevalt vilditud töö peab kaua vastu, kui narmendavad kohad vahel nõelaga üle toksida.”
Lasteaiaõpetajana leiba teeniv Reinväli tunnistab, et ei tea isegi, miks villast tema käte all äkki päkapikud ja tulnukad tekkima hakkasid. “Tihti ei tea ma, mis välja tuleb, kui vildi kätte võtan,” rääkis ta tööprotsessist. “Esimene tegelane võtab ise kuju, siis hakkavad tekkima mõtted, kuidas seda arendada ja kompositsiooni sättida.”
Töömahukamad nukud näitusel on marionetid, palju aega kulus väikese klaveri viltimisele. Ühe viimistletud figuuri viltimine võtab Reinväljal kümme kuni 20 töötundi, nii saab nukk tihe ja vastupidav.
Üks kunstniku lemmikuid on sinine tiivuline tegelane, kelle Reinväli tegi iseendale. Kuna autori elus oli parajasti nukram periood, sai olevuski algul kurva näo, kuid hiljem tegi naine nuku näo rõõmsamaks.
Mitme tegelase kehas on traat, mis võimaldab neid sättida eri olukordadesse ja asenditesse. “Üksiknukkude tegemine ei paku mulle enam pinget,” tunnistas nukumeister. “Mind huvitavad lood, mida nendega saab etendada, ja sõltuvalt näitusepaigast muutuvad need pidevalt.”
Iga stseeni või lugu saab tõlgendada omamoodi, näiteks on puuri vedavaid päkapikke võrreldud galeeriorjadega, autori enda meelest tahavad päkapikud aga niisama aega veeta ja askeldada.
Samuti on näitusel väljas Viljar Viigi keraamilised tööd, mis sobivad hästi Reinvälja vilditud lillede ja taimede eksponeerimiseks. Viigi tehtud on muu hulgas kaks puuri, mida asustavad villapäkapikud.
Reinvälja jutu järgi teevad nad Viigiga sageli koos näitusi, lemmikkohtadeks raamatukogud, noortekeskused. Kunstniku arvates sobivad vildinukud eriti hästi raamatute vahele, aga tegelased on võrguga laeski rippunud, kõõlunud aknalaudadel ja mujal – pole keskkonda, mida need erilised olevused oma kohalolekuga ei elavdaks.
Kolledži raamatukogus on näitus avatud märtsi lõpuni.
