Väike kokkuvõte mõtetest, mis konverentsil kõlasid ning mis loodetavasti ka mõtlemisainet annavad. Sotsiaalminister tõi välja, et riigi poolt vaadatuna hetkeseis väga halb ei ole. Oleme vast kõik nõus. Ministri nõunik, mees tööpõllu pealt, Elmet Puhm tõi samas ka välja erinevused Euroopa Lääne- ja Põhja piirkondadega, siinkohal võib siis rõhutada, et kuigi oleme viimase kümnendi jooksul väga palju arenenud ja edukat tööd teinud, siis on meil ka veel palju arendada ja on võimalik olla veel edukam.
Silmas peab pidama eelkõige just noorte huve ning kui Peep Vain tõi välja, et kohusetundlikud kasvatustöötajated tihti suruvad ennast alla, siis peaks seda tegema tasandil, kus võib tekkida huvide konflikt asenduskodu materiaalsete huvide ja lapse või noore huvide vahel, kus kindlasti peab eelisjärjekorras seisma lapse ja noore huvide eest ning soosima talle võimalikult parima keskkonna loomist.
Esinejad rõhutasid, et selleks on kõige tõhusam viis hea eeskuju. Et kui me räägime, et plaksutada tuleb siis kui öeldakse plaks, aga ise plaksutame kogu aeg varem, siis on sellest jutust väga vähe kasu. Ise peame olema lastele eeskujuks, see tähendab peame ka enda elus võib-olla isiklikul tasandil just endale rohkem mõtlema ja ka endale eesmärke püstitama ja neid ka järgima, et oskaksime seda ka noorele õpetada.
Peep Vain tõi ka välja, et tihti ei ole jutust ka kasu, kui noorel on endal teistsugused veendumused või enesepilt või mõte on kuskil mujal kinni. Noore julgustamine ei ole alati lihtne tegevus ja ei pruugi ilmselt olla ka lühiajaline tegevus. Pikaajaline protsess ja mõneti võib-olla vaevaline, kuid kindlasti ennastõigustav ning pikemas perspektiivis väga kasulik.
Marit Kannelmäe tõi ka välja erinevaid väljundeid ennast otsivale noorele ning pakkus ka koostöövõimalusi, mida kindlasti peaks meie ära kasutama. Töövarjuks käimine, noortealgatuslikud projektid, välismaal käimine, mis ka kõnelejale endale väga suure jälje jättis tema edasistes tegemistes, on vaid mõned saadaval olevatest võimalustest. Noori peab julgustama ka unistama, mitte selliselt, et reaalsustaju täitsa ära kaob, vaid selliselt mis aitab kaasa tema minapildi kujunemisele, enesekindluse tugevnemisele ning loova mõtteviisi arendamisele.
Lapsi ja noori peab austama ja aktsepteerima selliselt, nagu nad on. Ja ka puudega lapse ja noore elu ning karjäärivõimalusi ei tohi juba madalast peast maha matta. Oma noorte eest tuleb võidelda omavalitsuste ees. Kui juhtub, et noor ei ole ka täiskasvanueas võimeline iseseisvaks eluks, siis tuleb ju talle võimaldada tugi. Ning kui see hetkel praegu Eestis alati võimalik ei ole, kui sai öeldud, et ka pakutavad lahendused on kahjuks tihti lühiajalised, siis see ei tähenda ju seda, et see nii peabki nii olema.
Aeg-ajalt nagu Tiina Saar tõi välja kuidas töötajad võiksid ette kujutada oma unistuste töökohta, siis sarnaselt tulebki ka argielus vahel võtta aega asjade kõrvalt vaatamiseks, kas see mida praegu teen ja kuidas teen on kõige parem variant või äkki on veel mingi parem variant. Ka töötajad peavad julgema abi ja nõu küsida, sest kindlasti ei näita see ebakompetentsust, vaid hoopis hoolivust ja kaasamõtlemist ja enesekindlust. Seega ka hetkeolukorras tuleb pingutada võimalike parimate lahenduste leidmisel, tuleb olla järjekindel ja nagu Elmet Puhm ütlest, “Kui ei saa uksest, saab aknast.” Et oleme teinud küll väga head tööd, aga äkki saame ja kui saame, siis peame tegema veel paremini!
Mida toodi välja kuulajate seast ja hiljem rõhutati ka esinejate poolt, oli noore eksimiste aktsepteerimine. Nagu ütleb üks aforism et eluredel on täis pindu ning kõige valusamalt torkavad need just teel allapoole. Eks seda teama ka ju enese kogemustest. Noorele, kellel niigi on võrdlemisi habras enesehinnang, annab see ju tallegi väga suure hoobi ja ei tihti osata kaotada. Kõlab natukene imelikult, aga vahel on vast võitmine lihtsam. Ei osata eksida. Ka seda tuleb ju õppida ning vaid hurjutamine sellele kaasa ei aita. Meeles pidades, et praegune sotsiaalne süsteem noore eksimusi n.ö väga ei salli, siis seda enam on neil vaja kasvatusalatöötajate mõistmist, et eksimine on inimlik ning tuge ja julgustust uuesti proovida.
Noorte haritus. Pea kõik esinejad tõid välja, et noore haritus ei tähenda kõrgharidust. Kõige olulisem on omandada mingi amet. Ja karjäär on inimesele rahuldust pakkuv eneseteostus, seega on oluline, et noor ise jõuab selle teadmiseni, et mida ta tegelikult soovib. Ja sinna nad üksi tihtipeale ei jõua, siinkohal pakkus abi ka Tiina Saar, kes oli nõus nii ise kohale tulema kui ka jagama erinevaid harjutusi ja meetodeid, mis aitaks noortel lihtsamini ennast karjäärivalikutes defineerida. Kõige parem on kombinatsioon oskustest, multifunktsionaalsed oskused ja emotsionaalne intelligentsus, seega igasugused erinevad kogemused on väga kasulikud, vabatahtlikuks olemine, välismaal töötamine, erinevad tööpraktikad, õpipoisiks olemine jne. Julgustame noori neid võimalusi kasutama, samas peab neil olema ka teadmine, et neil on, kuhu tagasi tulla ja mis väga tähtis, et neil on keegi, kes neisse usub, inimene, kelle poole julgetakse ikka ja jälle tulla ja pöörduda.
Kasvatusalatöötajatelel on väga suur roll noore elus, mis võib mõjutada teda läbi tema elu. Seega on hädavajalik anda endast parim, samas enda mina mitte ära unustades, et olla noorele kui ka endale heaks eeskujuks. Kõrval olles ja tuge pakkudes. Ja nagu kui paberlennuki tegemisel ei ole oluline, kuidas teed ja kas ja kuidas lendab, siis selles töös on see kindlasti väga oluline. Ja kui igal sammul ei saa noore täiskasvanueas juures olla, siis seda rohkem peab rõhuma mitmekülgsele ettevalmistusele ja jätkuvale toetusele. Kujundlikult öeldes, et lennukitel oleks hästi funktsioneeriv sidekeskus ja et meie lennukijuhtidel oleksid säravad silmad. Nagu kõlas tsitaat viimases ettekandes: “Ehe õnn” - see ei sõltu rahast, aga mitte ka tervisestki, kogukonna tundest ehk toetavastest inimestest hoopis.
Kommentaarid (181) | Lisa